Hirmutav PUUK kui inimkonna sisemise seisundi peegel.
Üks arutelu livestream’is,mida ma vaatasin, pani mind mõtlema ja väljendama oma arvamust ühel teemal — kaudsel, mitte otseselt seotud vestluse põhiteemaga. See resoneerus minuga ilmselt seetõttu, et see on sarnane sellele, mida ma uurin ja kuidas ma mõistan teemat „tervis“. Siit ka minu märkus.
Käesolev materjal ei ole lõplik tõde, vaid minu isiklik arvamus probleemi kohta läbi holistilise meditsiini prisma.
Natuke ajalugu
Tänapäeval kuuleme meedias üha sagedamini hirmutavaid sõnu: „entsefaliit“, „Lyme“, „post-Covid“ – nagu oleksid need mingid uued vaenlased, kes ilmusid ootamatult XX–XXI sajandil.
Kui sügavamalt vaadata on selge, et puugid, viirused ja bakterid on alati olemas olnud. Nimed muutusid, kirjeldamisviisid muutusid, kuid olemus jäi samaks.
Tuhat aastat tagasi inimest, keda tabas palavik, krambid ja teadvuse hägustumine, ei nimetatud „entsefaliidiga haigeks“. See oli „tuli peas“, „seestumine“, „ajupalavik“.
Terminid olid teised, aga protsess oli sama – organism sattus ülekoormusesse ja alustas võitlust.
XIX sajandil andis meditsiin sellele nime —entsefaliit. XX sajandil, „letargilise entsefaliidiga von Economo“, tekkis esimene massiline hirm uue nimetuse ümber. XXI sajandil kordub sama stsenaarium uuesti, aga juba Lyme’i ja Covidi kontekstis.
Haigus kui katalüsaator
Puugid on alati olnud millegiga nakatunud — bakterite, viirustega jne, kuid mitte iga nakatunud puugi hammustus ei muutu haiguseks. Miks?
Asi ei ole ainult välises teguris. Asi on selles, kuidas reageerib organism ise.
* Kui organismi sisemised ressursid on piisavad, immuunsus tugev, maks ja lümf pole ülekoormatud — keha saab hakkama.
* Kui keskkond on „saastunud“, viiruskoormus kõrge, stress krooniline — muutub hammustus katalüsaatoriks.
Lyme, entsefaliit, Covid — need ei ole uued vaenlased väljast, vaid peeglid sellest, mis oli organismis juba enne tasakaalust väljas.
Miks just nüüd puhangud?
XX–XXI sajand tõi inimese loodud tingimused:
* viiruste ja patogeenide kunstlikud mutatsioonid;
* toit, mis on elujõuetu
* rasked metallid, toksiinid ja keemia, mis ülekoormavad maksa
* pidev stress, mis kurnab närvisüsteemi
Need ei ole uued haigused, vaid inimese uus «haavatavuse tase». Seepärast muutubki see, mis varem oli „lihtne palavik“, nüüd hirmutavaks diagnoosiks.
Inimene ja igavene vaenlase otsing väljastpoolt
Siin puutume kokku inimpsüühika eripäraga:
* Kui tekib probleem, otsib inimene esmalt süüdlast väljast
* Haigus? See on „puuk“, „viirus“, „Covid“.
* Konflikt peres? See on „tema süü“
* Poliitika? „Võim“ või „teised riigid“
See on lihtsam kui tunnistada, et põhjus on sageli minus endas – minu eluviisis, teadlikkuse tasemes või sisemises seisundis.
Just see pilk enda sisse suudab muuta haiguse või kriisi vaenlasest õpetajaks.
Haigus kui sõnum
Lyme, entsefaliit, Covid — need ei ole juhuslikud, need on sõnumid kehast ja elust:
* puhastuda
* taastada immuunsuse jõud
* lõpetada vaenlase otsimine väljast ja pöörata tähelepanu sissepoole
Terminid ja nimed tulevad ja lähevad, kuid olemus jääb – haigus on alati olnud ja jääb sisemise töö katalüsaatoriks.
Me otsime vaenlasi väljastpoolt ja leiame neid puukides, viirustes, inimestes, oludes. Tegelikult on iga vaenlane vaid peegel sellest, mida me endas kanname – hirme, väsimust, toksiine, väljendamata tundeid.
Haigus ei tule karistama — ta tuleb näitama kus me oleme kaotanud kontakti iseendaga. Näitab, et keha kutsub puhastusele, rahule, valgusele.
Kui me lõpetame maailma süüdistamise ja küsime endalt: „Mis minus vajab tervenemist?“,siis isegi entsefaliit või Covid lakkavad olemast vaenlased ja saavad sammudeks uue terviklikkuse poole.
Haigus ei ole surmaotsus, vaid keha kiri.
